Miks meie poisid pole valmis kodumaa kaitseks?
10.03.2011

Eesti kaitsevägi tegi oma rahvale suurepärase uusaastakingi ja näitas, milline on ta kehaline võimekus. Normid olid jõukohased ainult kahele noormehele 37st. Optimistid ütleksid selle kohta, et enam hullemaks minna ei saa.

Kutsusime lehetoimetusse oma ala auväärsed asjatundjad, kes kogemuste ja tegudega oskaksid piinlikule probleemile seletusi otsida. Kultuuriministeeriumi poolt oli kohal spordiala asekantsler Tõnu Seil. Kaitseväge esindas peastaabi personaliosakonna spordisektsiooni ülem, Eesti selle ala kõrgeima sõjalise auastme kandja major Heino Märks ning teadus- ja haridusministeeriumist osales vestlusringis põhikoolide ja gümnaasiumi riikliku õppekava kehalise kasvatuse ainekava töörühma juht ja koolispordi liidu juhatuse liige, vähemalt veerandsada aastat Tallinna saksa gümnaasiumis kehalise kasvatuse õpetajana-metoodikuna töötav Ülo Kurig. Üks teadjainimene oli võtta ka Õhtulehe oma laua tagant – aastakümneid kehalise kasvatuse õpetaja ja noortetreeneri leiba söönud spordiajakirjanik Jaan Martinson.

Seltskonda omavahel tutvustada polnud vaja. Sama teema ümber on arutletud juba pikki aastaid.

Ebaõnnestunud näide

Heino Märks kaitseväe peastaabist (edaspidi Sõjamees): Kahjuks on selline näide (kaks normitäitjat 37st – toim) Eestimaale liikuma läinud. Ent tegu oli tõesti suvaliste Lasnamäe linnanoorte pundiga, kellel kehalisest kasvatusest olid seni õige lahjad arusaamised. Keskmine noorte normitäitmine oli siiski 21% (37 mehe puhul tähendaks see peaaegu kaheksat normitäitjat – toim).

Spordiajakirjanik ja endine kehalise kasvatuse õpetaja Jaan Martinson (edaspidi Eksõpetaja): Ometi võiksin kihla vedada, et kui võtaksin kokku selle noormeeste pundi, keda õpetasin Tallinna 16. keskkoolis rohkem kui veerandsada aastat tagasi, teeksid nemad katsed praegugi silma pilgutamata ära. Nemadki olid suvalised Lasnamäe kutid.

Sõjamees: Mina tulin praegusesse ametisse 15 aastat tagasi. Mäletan, 1996–99 tuli armeesse selline kontingent, kelle sportimise algus oli jäänud 80ndate teise poolde. Tulijatest suutis testi täita "ainult" 50% ja ma arvasin, et sellise tulemusega kukub maailm kokku. Aga sai veel palju hullemaks minna. Spordisüsteem muutus, ka väärtused. Spordikoolid kadusid. Tase kukkuski 10%le. Selle taustal julgeksingi öelda väikese lohutusena, et viimastel aastatel on kehaline tase ilmutanud isegi väikeseid tõusumärke – normitäitjate protsent on tõusnud 20–30 vahele. Järelikult on noored uues klubide süsteemis leidnud mingigi võimaluse end taas liigutama hakata.

Kellele sellised normid vajalikud on?

Urmas Vahe (edaspidi Kirjutaja): Millised need kurikuulsad normid ikkagi on?

Sõjamees: Tõusiste 92 korda 2 minuti jooksul, 3,2 km jooks saabastes ja kätekõverdused 2 minuti jooksul 82 korda. Miinimumtase on kätekõverdusi 1 minuti jooksul 42 ja tõusiste 52 korda.

Eksõpetaja: Miks tehakse nüüd naiste katseid meestele? Omal ajal tegid kätekõverdusi naised, mehed tõmbasid ikkagi lõuga.

Sõjamees: Kui Vene ajal mehed lõuga tõmbasid, polnud vahet, kas see õnnestus 8 või 0 korda. Hinde 2 said ikkagi. 2 minuti jooksul 82 korda kätekõverdusi peegeldab nõutavat taset kindlasti õiglasemalt.

Haridusministeeriumi kehalise kasvatuse ainekava töörühma juht Ülo Kurig (edaspidi Ideoloog): Küsiksin teisiti. Kas on mul õigus, väites, et kõik Eesti lapsed on uskumatult nõrgad, võrreldes Usain Bolti tulemustega. Minu silmis kasutatakse Eesti kaitseväes mingeid USA eliitvägede või Briti langevarjuüksuste normatiive. Tegin 2000. aastal vastava uurimuse ja mis selgus. Viimane nõukaajast pärit Eesti kaitseväe norm nõudis 3 km jooksu 14 minutiga ja mõni aeg hiljem oli distants juba 200 meetrit pikem ja norm 48 sekundit kiirem. Kus see leiutati? Ikka USA eliitvägedes.

Sõjamees: Ei mingeid eliitvägesid. Tegu on täiesti tavalise USA kaitseväe normiga.

Ideoloog: Ka Soome kaitseväes on kõik normid hulga leebemad ja inimlikumad. Küsin otse – milleks kogu seda jama vaja on? Kellele me mida püüame tõestada. Mina kui kehalise kasvatuse õpetaja ei ütle iial noormehele, et nüüd peame hakkama tegema 2 minuti jooksul 82 kätekõverdust. Milleks? Milleks tal seda elus vaja läheb?

Sõjamees (naerdes): Üldise kehalise töövõime tõstmiseks. Et ikka jaksaks sirge seljaga arvuti taga istuda.

Kultuuriministeeriumi spordiala asekantsler Tõnu Seil (edaspidi Asekantsler): Noort inimest ei saa motiveerida sportima ainult see, et siis pääseb ta sõjaväkke. Paljud noored ei kuulunud ka nõukaajal mingisse spordiklubisse. Nad lihtsalt mängisid ja jooksid rohkem ringi. Ei istunud arvuti ees või tšillinud ostukeskustes. Selles vahe tänapäeva noortega ongi. Elu on ju muutunud. Kõik algab aga endiselt peredest, isa ja ema suhtumisest sporti ja tervislikesse eluviisidesse. Täna on kehaline aktiivsus taandunud telekate ja arvutite ette.

Ideoloog: Kehalise kasvatuse ainekavas on kergejõustik. On A sportmäng ja B sportmäng. On võimlemine, suusatamine ja orienteerumine... Meil on kaks tundi nädalas. Kas pean ma selle tunni läbi viima selleks, et toota armeele kätekõverdusroboteid? Või üritan neile pigem anda mitmekülgset kehalist haridust ja spordiharjumust, et nad leiaks endale elukestva liikumisharjumuse. Ma ei tea, kes neist hakkab jalgratast sõitma, kes jooksma, kes ujuma.

Sõjamees: Nende testide sooritamine kindlustabki kehalise põhja, millelt on võimalik edaspidi minna ükskõik mis alale.

Kirjutaja: Kuidas on aga võimalik selline paradoks, et inimene, kes on terve kooliaja käinud normaalses kehalise kasvatuse tunnis, ei täida armee norme mingil moel? Aga minnes noorteajale, täituvad need normid nagu võluväel, mõne kuu harjutamise järel.

Ideoloog: Kehalise kasvatuse õpetajaid on siin kõige lihtsam patuoinaks teha. Neid on tehtudki. Paiguti olen sellega nõus. Õppeaine on mõnel pool kõvasti vähikäiku teinud, paiguti on ta muutunud tülikaks kõrvalalaks, millega lihtsalt peab leppima.

Eksõpetaja: On koole, kus õpetajad ei riietu enam tunniks dressidesse-tossudesse, vaid käivad seal seelikus-kõpskingades. Samas on koole, kus kehalist kasvatust võetakse endiselt vägagi tõsiselt.

Sõjamees: Kõige lihtsam on saada võimekaks kätekõverduses. Selleks vajab noormees teenistuses tõesti mõnda kuud harjutamist ja asi saab käppa. Pisut keerulisem on kõhulihastega. Aga seegi on võimalik. Ütleksin, et armee teeb kiirkursusel ära koolides tegemata töö. Kui armeesse tulles on keskmine normide täitmise protsent 20–25, siis kümnenädalase treeningu järel tõuseb see 90ni. Eks siin mängib kindlat osa ka sõjaväerežiim ja kolm korda päevas soe söök.

Ideoloog: Ikkagi – milleks see vajalik? Mul on kasutada teistsugused andmed ajast, kui sel teemal teadustöö kirjutasin. Aastast 2000. Käisin selle tarvis ka Kuperjanovis. Seal algas päev treeninguga ja paaritunnine treening tehti ka lõuna ajal. Mis sa, Heino, arvad, kas ajateenijate punktisumma pärast pooleaastast mahvi tõusis või langes?

Sõjamees: Suure tõenäosusega tõusis märgatavalt.

Ideoloog: Vastupidi. Langes.

Sõjamees: Uskumatu statistika. Ja minu eeldusel vägagi vale.

Kas elame selleks, et minna armeesse või käime armees, et edasi elada?

Asekantsler: Täna me räägime ainult sellest, et kaks poissi 37st täitsid konkreetse kaitseväe normi. Võib-olla on väljapraagitud sellide seas kümmekond eriliselt kõva aju. Vahest mõni male suurmeistergi. Temale tuleks sel juhul sportlikus mõttes läheneda teisiti.

Sõjamees: Suurmeister Meelis Kanep on armeenormid igal juhul üliedukalt täitnud. Nii et selles pole küsimus.

Asekantsler: Vanuses 6–19 on Eestis praegu oma paarsada tuhat noort. Neist on spordikoolides ja klubides 2009. aasta andmetel hingekirjas 68 000. Järelikult kolmandik noortest on spordi mõttes ametlikult kirjas. Äkki on see number ikkagi liiga väike? Miks on aina uute erihaigustega ja ülekaaluga lapsi tekkinud selline hirmuäratav hulk, kellele peab lähenema teistmoodi? Ja mitte ainult kaitseväe joone järgi.

Võib-olla oleks mõttekas teha üle-eestiline uuring mingi vanusegrupi lõikes, et aru saada, mis Eesti noortega üldse lahti on. Kui võimekas on ta vaimselt ja kehaliselt üldse.

Ideoloog: Oleme oma kooli lõikes väikest teadust teinud juba oma kümmekond aastat. Ja missugusele järeldusele jõudnud? Et üldine tase püsib ühtlasena. Ainult kooli sees käib see lainetena. Praegu on meil neljas-viies klass kindlasti tugevam kui kuues. Mõtlesin kuuendike peale, et mul pole nii nõrku poisse veel kunagi olnud. Ent ometi tegi seesama nõrk kuues kogu Mustamäe lõikes suusatamises täiesti puhta töö.

Kui tagasi pöörduda veel noorsõdurite kehaliste katsete juurde, siis üks aspekt on veel. Kehalises kasvatuses käivad abituriendid viimast korda märtsis-aprillis. Siis algab õppimine. Järgneb kooli lõpetamine ja suvised kolm kuud pidu. Siis üritused kõrgkooli. Enne kui poiss jõuab armeeteenistuseni, on möödas juba kaheksa-üheksa kuud, vahel ka võimlemisvaba aasta, kus keegi end ei liiguta. See on meeletu tagasimineku aeg.

Kehalise tund – kas arenemise või taandarenemise aeg?

Eksõpetaja: Ma ei tea, kas praegu on juba jõutud kehalise kasvatuse kui aine lahtimõtestamiseni? Kui mina juba õpetajaameti kõrval peda kehakultuuri astusin, lõin esimest korda lahti aine programmi. Seal seisis must valgel, et kehalise kasvatuse tunni eesmärk on lapse kehaline arenemine. Sellega mu antud teose lugemus piirdus, sest laia kaarega lendas ta prügikasti. Öelge mulle, targad inimesed, kuidas on võimalik kahe 45minutilise tunniga nädalas last kehaliselt arendada. Pigem on see linnukeste kirjutamine kellegi koostatud lahtrisse.

Mina kujutasin ette, et õpetaja ülesanne on lapsele teha sport niivõrd huvitavaks ja põnevaks ja kihvtiks tegevuseks, et ta hakkaks seda tegema vabatahtlikult, ilma igasuguse sunnita. Kooliplatsil, kodu ümber, maal ja metsas. Vähemalt algastmes see mul ka arvatavasti õnnestus. Ja kui ma suutsin neljanda-viienda klassi lastest pooled või isegi rohkem õpilasi kuhugi trenni meelitada-sokutada, siis tundsin end kui sulavõis.

Nii et areng ei toimunud mingil juhul kehalise tunnis, vaid sellest eemal.

Küsin siinkohal otse – kas vähemalt alg- ja põhikoolis poleks mõeldav õppeplaani lülitada neli võimlemistundi?

Asekantsler: Võib kaks tundi teha väga kvaliteetselt. Ja neli tundi mitte midagi. Toon siin näiteks kohe kohustusliku ujumisõpetuse, mis kestab selgelt vähe. Ainult teise või kolmanda klassi. Siis tuleb paus. Ja kuuendas klassis oskavad veel ujuda ainult vähesed.

Ideoloog: Vastaksin samuti pikemalt mõtlemata – ei. Kuni järele ei tule baasid, pole mõtet selle üle diskuteeridagi.

Kehalised normid ei ole enam ammu skaalal, et 100 m jooksus 13,0 on "viis" ja 13,5 "neli". Aga kuidas kvalifitseerida neid õpilasi, kellel ülejäänud õppeainetes on koolipoisi hinded, aga kehalises kindel viis? Ning järsku on temagi armeeuksel kaheline.

Kirjutaja: Mul on üks peretuttav ja see räägib imelugusid oma võsukese võimlemistundidest. Tema lapsuke ei käi kusagil eriinternaatkoolis, vaid pealinna üsna lugupeetud gümnaasiumi kolmandas klassis. Laps ei teadvat veel, mis tähendab kooli spordipäev. Selle asemel võetakse nad haneritta, topitakse reisisaatjate rohelistesse vestikestesse ja minnakse kuhugi parki... jalutama. See laps ei tea veel, mis asi on kaugushüpe ja kuidas seda süüakse. Võimlemistunnil on tavaliselt vaid üks sisu – katkematu rahvastepall.

Sõjamees: Seegi pole veel piir. Tean suusatundi, kus pandi välja hinne viis vaid selle eest, kui sa suusad kooli viitsisid vedada.

Kirjutaja: Meie viimaste aastate talved oleks vist omaette teema. Suusatamisest on sellistes ideaalsetes tingimustes saanud nagu kogu ühiskonna lakmuspaber. On tõsi, et suuskadest on saanud paljude perede jaoks luksus. Uut suusakomplekti ei saa naljalt kusagilt alla 100 euro. Ja veel vaevarikkam on kogu selle nassvärgiga kooli pääseda, kasutades ühiskondlikku transporti. Meenub oma lapsepõlvest, et vähemalt pealinnas oli igal endast lugupidaval koolil ka oma suusahoidla, kus vähemalt ühe klassi jagu suuski-saapaid-keppe võtta. Miks ei võiks see kujuneda praegugi iga kohaliku omavalitsuse aumureks sellised suusahoidlad taas elule tõsta.

Eksõpetaja: Polnud see ainult Tallinnas nii. Ka näiteks Rakveres. Veelgi enam. Kui räägime täna kõvahääli, et valmistame noori ette armeeteenistuseks, miks ei võiks siin kõva õla alla panna ka armee. Kaitsevalmiduse rahaline ressurss on ju tavaeluga võrreldes lausa kosmiline. Jätkem paar vanarauast haubitsat ostmata ja pangem selle asemel terve armee suuskadele. Sõjavägi soovib samuti saada produkti nagu kõik ülejäänudki üksused. Miks te ise mitte midagi selle heaks ei tee? Või ei tee rahvasuusatamise heaks käekäiguks suusaliit või EOK koos oma sponsoritega?

Sõjamees: Põhjamaades vähendati relvastust ja varustust. Meil on praegu kasutusel paar tuhat Rootsist saadud suusapaari, mis seal maha kanti. Aga patt oleks ka sellise suusaoskusega kontingenti parema varustusega hellitada – elementaarne suusaõpe ju ajateenijatel puudub. Ma ei räägi laskumisasendist – see on liiga peenike keemia. Ei tunta ka põhilisi liikumisviise ega osata kohal ringi pöörata. Kõige tavalisem viis on panna suusad risti ja seejärel lõpetada lumehanges.

Asekantsler: Koolide suusaõpet üritame meiegi leevendada nii kuis jaksame. Oleme tööle pannud suusabussi, mille teenuseid kasutatakse erinevates riigi otstes väga energiliselt. Aga iga üksiku lapseni meie käed loomulikult ei jõua. Aga kindlalt istume veel sel aastal laua ümber, et arutada, kuhu Eesti kooliväline ja -sisene sport tervikuna astuma peaks.

Ideoloog: Olen muu hulgas juhendanud kahte bakalaureusetööd, kust on selgelt välja tulnud tõsiasi, et noor satub spordi juurde kõige tõsisemalt siis, kui kooli enda juures tegutseb spordiklubi...

Asekantsler: ...ja koolide endi spordibaasid oleks omadele õpilastele alati kättesaadavad.

Ideoloog: Ja et asi päris unaruses oleks, seda ka ei või väita. Meie saksa gümnaasiumis tegutseb suusabaas juba 2005. aastast peale. Mustamäe koolides tervikuna on mingi lahendus siiski valmis mõeldud. Tabasalus sai valmis väga esinduslik suusahoidla.

Kas mingidki normid oleksid vajalikud?

Kirjutaja: Kui internetti toksida sisse maagiline lühend VTK, siis ilmub sinna ainult nutt ja hala. VTK norme peetakse hullemaks kui nõukogude võimu ennast, temas peituvat kogu ühiskonna kibeduse kurja juur. Öeldakse, et inimene peab säilitama vabaduse, unustades, et vabadus võib kergesti üle kasvada anarhiaks. Ja sportimise võtavad väga kergesti üle ööklubid. Egas asjatult pole meie aja kangelane enam lihastes ja medalitega sihvakas kossukutt. Tema koha on endale võtnud võrksukis neidistele magusaid seksuaaldrinke välja tegev elukunstnik, kes võistleb omasugustega, kes tihemini ööklubis suudab aeleda.

Ideoloog: Tõsisemaks minnes – ega ükski kontroll küll ei küsi, missuguste tulemustega on noor täitnud õppekavas kehtestatud programme. Mitte keegi. Nagu ei ole ka lõpukatseid. Rääkimata eksamitest. Need on pigem muutunud naljanumbriks.

Ent vana VTK end ei õigusta. Tavaliselt kirjutati kõik täitmised ju lakke vaadates – kuidas parasjagu vaja oli, et jama ei tekiks. Pole ma isegi sellest patust puhas.

Meie kooli lapsed ei ole 20 aastaga viletsamaks muutunud. Nad jooksevad ikka sama kiiresti, hüppavad suures piires sama kaugele. Ainult üks vahe on. Kui 20 aastat tagasi olime põhimõtteliselt samade tulemustega linnas 8.–10. kohal, siis praegu kindlalt esimesed.

Sõjamees: Omaaegne VTK pole midagi muud kui üks standard. Põhimõtteliselt rahuldaks see meid praegugi. Iseasi, kas peaks ta igal pool olema ühte moodi. Normid võiks enda jaoks välja mõelda kas või iga kool ise. Meie tahaks tagasi mustvalget pilti ehk kehalist võimekust, mis ei nõua mingeid erioskusi. Aga mingi võistlus koolide vahel ühtsetel alustel võiks ikkagi olla.

Eksõpetaja: Mina usun küll, et isegi keskkooli poistel oleks praegu uhke kanda tunnustatud spordimeistri märki oma pintsaku või teksajaki revääril. Ja selle nimel viitsitaks ka vaeva näha. Mis te arvate, kas pealinna rulameister ei kannaks oma märki uhkusega?

Asekantsler: Lisaks märgisüsteemile võiks olla ka mingi muu noori huvitav preemiasüsteem. Näiteks võiks aasta parim sportlane oma fotosid mingil pidulikul hetkel jagada. Või midagi sarnast. Aga seda peaks täiendama üldine spordivaimustus. Et sporti tehtaks mitte niisama, vaid et tegu on väga popi asjaga.

Allikas